Äppideteemaline vestlusring: lapsed ei lähe enam iga hullusega kaasa


Rakendustest tulvil nutifon on saanud kui uueks kehaosaks, aju ja meelte pikenduseks. Aga milline rakendus on midagi väärt ja kuhu on äppide arendamisega võimalik välja jõuda?

Praegu käib konkurss „Eesti parim mobiilirakendus 2016”, kus otsitakse parimat kodumaist nutirakendust. Seetõttu kogusime vestlusringi äppidest rääkima eri elualade esindajad, Eesti inimesed, kelle jaoks rakendused mängivad igapäevaelus väga erinevaid rolle.

Vaataks hakatuseks hoopis minevikku. Kas mäletate, milline oli teie esimene nutirakendus, mida tihedamalt kasutama hakkasite?

Kristjan Port, spordibioloog, SA Eesti Antidoping nõukogu liige ning TLÜ terviseteaduste ja spordi instituudi direktor (K. P.): See võis olla Palmpiloti kalendrirakendus. Seal oli ka üks selline rakendus, mis kogus poetšekid kokku. See oli ühtlasi esimene rakendus, millest loobusin. Kalender jäi ja kasutan seda tänapäevani.

Kristi Mäe, politsei- ja piirivalveameti juhtivkriminaalametnik (K. M.): Facebook ilmselt. Tänapäeval on meil igal politseijaoskonnal oma Facebooki leht, kus inimesi informeeritakse ja tagasisidet saadakse.

Kristi Rahn, Gustav Adolfi gümnaasiumi klassiõpetaja (K. R.): Ma ei mäleta, aga see võis olla midagi tööga seotut. Mõni loodusrakendus äkki?

Jakob Rosin, Eesti pimedate liidu juhatuse liige, vaegnägija (J. R.): Minu jaoks võis üks esimesi olla viis-kuus aastat tagasi selline äpp, millega sai asjast pilti teha ja lugeda sisse küsimuse, mis saadeti kuhugi välismaisesse kontorisse, ja siis inimesed ütlesid sulle, mis pildil on. Enne seda võis olla ka kalender.

Tundub, et rakendustes on meelelahutuse ja töö vaheline piir häguseks muutunud. Peaaegu kõiki saab kasutada mõlemal eesmärgil.

K. P.: On ka täiesti pragmaatilisi, millel pole meelelahutuslikku komponenti. Tervishoiuvaldkonna rakendustes on nii, et alguses hakatakse mõnd rakendust proovima, lõpuks tekib sundtegevus ja meelelahutus kaob. See on meie ajastule iseloomulik. Peame põlvkondi eristama. Vanem põlvkond ütles, et arst ja haigla on pühakojad, aga praeguse, pärast arvutite turuletulekut sündinud millenniumipõlvkonna jaoks ei ole tervishoid enam haigla. See on miski, mis on kogu aeg igal pool – kuidas istud, mida sööd, mitu sammu käid.

Politsei kui jõustruktuur ja Facebook kui esialgu ühiselamus elavate tudengite omavaheliseks suhtluseks loodud kanal on olemuslikult justkui vastuolulised.

K. M.: Me oleme seal, kus on rahvas. Kui nad on Facebookis, siis oleme seal ka meie.

Kehtib öeldu ka kooli kohta?

K. R.: Paljude klassijuhatajate jaoks on Facebook töövahend. Kui on vaja info kiiresti õpilaseni viia, kirjutad sinna ja sealt läheb see hetkega klassini. Meililisti mõni loeb, mõni mitte.

Ericsson tegi eelmisel aastal suure uuringu, kus küsitleti 100 000 inimest. Pooled küsitletud arvasid, et nutitelefon on viie aasta pärast kadunud. Kuidas see perspektiiv teile tundub? Praegu on nutifon mõne jaoks ju lausa kehaosa staatuses.

J. R.: Kas nüüd viie aasta pärast, seda ma ei julge väita. Kontseptsioon jääb: sul on seade, millega saad igal pool saata infot ja suhelda.

K. P.: Tarbijaliides muutub. Küsimus on selles, kus ta asub: kas sinu juures või on ta suur tsentraliseeritud seade või midagi muud. N-ö tavakasutaja jaoks muutub see ettearvamatul moel, sest meie vajadusi ei oska me ka ise ette öelda. Ma usun, et jutt nutitelefoni kadumisest on suuresti spekulatsioon. Mis mõttes ta kaob? Kaugrääkimise võimet, välismälu ja andmetöötlust on vaja. Telefoni sõna kaob ära.

Tundub, et praeguseks on helistamine telefoni puhul paljude jaoks teise- või kolmandajärguliseks muutunud.

K. P.: Nii ja naa. Sa võid küsida, mida sa telefoniga teed, ja tuleb välja, et kasutatakse kaht või kolme funktsiooni, aga ostmishetkel peab neid funktsioone olema 203. Peame teistega sidet pidama, aga kõne on kallis sidepidamise viis, sest sa pead rääkima. Seepärast siirdub sidepidamine teistesse kanalitesse nagu Facebook.

K. M.: Eri põlvkonnad kasutavad politsei poole pöördumiseks eri kanaleid. Noored kasutavad helistamise asemel Facebooki või muid kanaleid, kus saab pigem kirjutada.

Kas kirjutamine on üldises suhtluses rääkimisest loomulikumaks muutunud? Saab paremini distantsi hoida, emotsioone varjata…

J. R.: Minu arust teeb kirjutamine ja info kättesaadavus inimesed tohutult laisaks. Mul on paar korda tekkinud olukord, kus keegi käis kinos filmi vaatamas ja kui küsin, millest see rääkis, saadetakse mulle imdb.com-i link. See tapab suhtluse.

Mõned nädalad tagasi tutvustati Microsofti konverentsil visiooni, et peagi tulevad harjumuspäraste rakenduste asemele suhtlusrobotid botid.

K. P.: On paratamatu, et kui meil pole aega ja peame võimalikult odavalt teenust pakkuma, siis inimene ei saa 24/7 seda teha, vaid peab olema algoritm. Hinnatakse, et iga viies ametlik kiri pole inimese, vaid boti saadetud. Bottide hulk suureneb, tegelikult ka suhtlemise vallas. Kui sul päris sõpra ei ole ja sa ei saa sõpra endale lubada, sest see on ajaliselt ja emotsionaalselt kallis, siis Jaapani Tamagotchi näitel tuleb esile ka see, et me animaliseerime nad väga kergesti.

Me teame, et see on robot, aga ütleme selle kohta ikkagi „tema”.

K. P.: Jah. Ja kõik tunnevad kaasa inimesele, kellelt masin ära võetakse. Aga me ei saa aru, et peaksime andma talle inimlikku kontakti. Väärtused on muutunud masinat lubavaks või embavaks ja sellises olukorras hiilivad botid üha lähemale.

On see hirmutav?

K. R.: Minul on tunne, et ühel hetkel käib teistpidi klõps. Praegu on meeletu kiirustamine ja üle libisemine ning suhtlemiseks pole aega. Minu arust peaks see viima selleni, et mõttemaailmas toimub murrang.

K. P.: Olen nõus, aga ajalugu näitab, et see ei juhtu targa jutu, vaid kriiside tulemusena.

Kust ja millal see kriis võiks tekkida?

K. P.: Sellele on tähelepanu pööratud. Lõhe tekib kultuuri ja bioloogilise keha vahele. Kultuur on väärtuste süsteem, mis kujundab käitumist, ja bioloogiline keha peab sellega hakkama saama. Näeme, et millenniumipõlvkond on kõige rohkem arenenud, aga ka kõige stressirohkem põlvkond. Kuidas siis nii?

Sellepärast et puhkuse- ja töörežiimi vahel on piirid kadunud. Kultuuris eksisteerivad nõuded, millele keha enam järele ei tule. Alati on korrektiiv toimunud kultuuri arvel, keha ei saa järele anda ja areneb aeglaselt. Kuigi Cambridge’i ülikooli raportis öeldi, et selle põlvkonna jooksul näeme arvatavasti ameteid, mille eeldus on, et su kehas on tehtud operatsioon, millega on sind paremaks tehtud.

2016. aasta koolilõpetajad ei ole enam millenniumipõlvkond. Kas nad on neist ka olemuslikult erinevad?

K. R.: Praegused lõpetajad teavad rohkem, mida tahavad. Neil on olnud võimalust rohkem oma andeid ja oskusi kaardistada.

Ilmselt siis ka tänu varasemast märksa rikkamale infoväljale?

K. R.: Võib-olla küll. Lapsed on muutunud väga paljudest asjadest teadlikumaks ja mõtlevad varases eas nende peale üsna elutervelt.

Täiskasvanulikult?

K. R.: Jah, aga positiivselt. Nad ei lähe iga hullusega kaasa, vaid mõtlevad, mida see teeb ühiskonnale, keskkonnale. Tundub, et nad mõtlevad rohkem.

See käib sünkroonis sellega, et tänapäeva noored ei taha enam nii palju pidutseda ja juua kui kümme aastat tagasi.

K. R.: Just, ma märkan ka seda.

K. P.: Iga põlvkond on reaktiivne eelmise suhtes, see on ka bioloogiliselt otstarbekas. Järgmine eitab eelmise väärtusi, käitub nende vastu, kuigi vajadused on samasugused. 20-aastased, kes sisenevad kriisi ja on sündinud pärast kriisi, käituvad täiesti teistmoodi. Mingis mõttes oleme praegu kriisi sisenemise faasis, maailm on rabe, ettevaatlik ja ootamatusi täis.

Tuleme tagasi rakenduste konkursi juurde. Milline rakendus selles tohutus äppide meres üldse vee peale jääb?

K. M.: Uudsusefaktor on oluline. Turundus, efektiivsus – see kõik on teisejärguline.

K. P.: Tahaksin kohe vaielda. Mis uudsust saab näiteks olla tervisevaldkonnas, kus on 165 000 äppi? Esmakasutaja jaoks on alati nii, et „ohoo, ma ei teadnudki, et midagi sellist mõõta saab”. Aga korduvkasutajate puhul – näiteks pulsivööde kasutamine kukub kohe ära, kui patarei esimest korda tühjaks saab.

K. R.: Lihtsus, praktilisus ja see, kui rakendus elu kuidagi paremaks teeb.

K. P.: Mida tähendab parem elu? Viimasel ajal räägitakse palju, et oluline on mõista sihtrühma vajadust ja seda vaikselt suunata.

Nii et rakenduse looja peab tekitama vajaduse?

K. P.: Mitte seda. Rakenduse looja peab aru saama, millised väärtused on sihtrühmal, ja nende vahele tuleb sokutada kasulik käitumismuudatus.

J. R.: Minu jaoks on esimene kriteerium muidugi see, et see on üldse mulle kasutatav, ligipääsetav. Teiseks kasutajasõbralikkus. Ses mõttes, et kui mul on mingi valdkonnaga seotud küsimus, saan ma sõbralikku ja positiivset vastukaja ja tagasisidet. See polegi äpiga seotud, vaid n-ö teeninduspool.

K. M.: Äppide puhul oleme täheldanud sedagi, et eelistatud on need, mida saab tihedalt kasutada. Ei ole mõtet luua rakendust näiteks süüteoteate esitamiseks, mõnel on see tarvidus kord või paar aastas, mõnel mitte kunagi. Pole mõtet luua äppi, mida saab kasutada ainult korra elus.

K. R.: Multifunktsionaalsus ka.

K. M.: Samas öeldakse ka, et ühte äppi pole mõtet liiga palju funktsioone panna.

K. P.: Mis annab ka vastuse: üht head rakendust ei olegi võimalik luua. Kui on nii palju arendajaid, siis on kasutaja suhteliselt irratsionaalne, ta kasutab täistsüklit. Rakendus võib olla ebamugav, aga muu tasandab selle ära. Või siis on oluline see, et seda kasutavad teised, ja sel juhul kirutakse seda koos. Inimene on nii suure vabadusastmega, et seda üht rakendust ei olegi võimalik kahele miljardile nutiseadme kasutajale luua.

J. R.: Üks lahendus on leida kitsam grupp, kasvõi näiteks nägemisprobleemidega inimesed. Aga see ei pruugi olla tasuv, miljoneid ja miljardeid ei pruugi teenida.

K. P.: Seal, kus probleem on selgemini väljendatud, on kergem raha teha. Aga nagu alguses rääkisime, on meelelahutuse ja tõsise vaheline piir hajumas. Mõlema poole jaoks rakendust teha on ebamäärane ja raske.

kristjan-port-74351733 kristi-mae-74351747 jakob-rosin-74351705 kristi-rahn-74351661
Kristjan Port Kristi Mäe Jakob Rosin Kristi Rahn

Fotod: Tiit Blaat

KONKURSS

Parima rakenduse otsimine

„Eesti parim mobiilirakendus 2016″ konkursile on oodatud kõik mobiilsete seadmete vahendusel kasutatavad teenused. Kandidaate saavad esitada nii teenusepakkujad kui ka rakenduste arendajad. Taotluste esitamise tähtaeg on 2. mai.

Viide originaalartiklile asub SIIN